Väikereoveepuhasti talitluse võib jagada kahte etappi:
Reovee esimeses puhastusetapis kõrvaldatakse veest mittelahustuvad ained. Seda etappi nimetatakse sageli reovee eelpuhastuseks. Septikus kerkivad veest kergemad ained (nagu õlid ja rasvad) veepinnale (flotatsioon). Veest raskemad osakesed settivad mahuti põhja (sedimentatsioon) ja moodustavad seal setted. Settes olev orgaaniline aine hakkab anaeroobselt lagunema ja käärimise käigus tõuseb osa settest veepinnale, moodustades sinna nn kooriku.
Nõuetekohaselt valmistatud ja kasutatav septik võimaldab kõrvaldada kuni 65% heljumist ja 40% BHT5-st.
Eelpuhastatud reovesi voolab läbi filtri edasiseks puhastamiseks imbtorustikku. See on teine puhastusetapp, mida nimetatakse ka reovee aeroobseks järelpuhastuseks. Selle eesmärk on eemaldada reoveest ülejäänud vees lahustunud orgaaniline aine.
Selles etapis kasutatakse looduslikku aeroobset protsessi, mis seisneb saasteainete aeroobses biokeemilises lagundamises. Selles lagundamises osalevad peamiselt baktereid, kelle jaoks reovees olev orgaaniline aine on toiduks.
Et puhastusprotsess oleks tõhus, peab eelpuhastus vältama vähemalt kolm päeva – seetõttu peabki väikereoveepuhasti septiku maht olema nõuetekohane.
Septiku mahu valimisel tuleb eeskätt lähtuda leibkonna liikmete arvust, kes puhastit kasutama hakkavad.
Mahuti mahu moodustab:
Septikust läbi voolav reovesi (silmas tuleb pidada kolmepäevast viibeaega), septiku põhja sadestuva sette maht ja pinnale tekkiva kooriku maht.
Õigesti valitud ja nõuetekohaselt kasutatavast septikust ärajuhitav reovesi peab olema selge ning see juhitakse edasiseks puhastamiseks pinnasesse.
